Saame tuttavaks: Mandell Thomas

Hooajaalguse intervjuud jätkuvad ja seekord võtsime ette meie noore mängujuhi Mandell Thomase. Mandell tuli Eestisse USAst, kus ta kevadel ülikooli lõpetas. Fordham Ramsi ridades mänginud mees on end ka Tartus juba mitmeski vallas heast küljest näidanud, ehkki tunnistab isegi, et Euroopa teistmoodi mängustiiliga kujunemine on tal veidi aega võtnud. Istusime igatahes Mandelliga natukeseks maha, et vaikse loomuga mehest natuke lähemalt kuulda.

Alustame standartsetest küsimustest. Kuidas sa korvpalli juurde jõudsid?

Mu isa oli korvpallimängija, mitte küll professionaalne, aga ta mängis omal ajal samamoodi Division I-s nagu minagi (USA ülikooliliiga kõrgeim divisjon), niiet olen kogu oma teadliku elu korvpalli mänginud. Võib nii öelda küll, et sündisin korvpall käes. (Muigab)

Mis hetkel sa teadsid, et see on see, mida sa tahad tegema jäädagi?

Lapsena mängisin alati kaht spordiala, ameerika jalgpalli ja korvpalli. Jalgpallihooajal tahtsin olla jalgpallimängija ja korvpallihooajal korvpallimängija. Umbes 9. klassi ajal lõpetasin jalgpalli mängimise aga ära ja keskendusin ainult korvpallile. Siis teadsingi, et tahan sellel alal karjääri teha.

Kas sinu jaoks oli kunagi üldse mingit muud võimalustki? Kas sa kaalusid tõsiselt ka mingeid muid alasid?

Üldse mitte. Võib-olla jalgpalli, nagu ma ütlesin, aga sedagi ainult mingil hetkel. Peale nende kahe, mitte midagi.

Kas sina oled pigem seda tüüpi inimene ja mängija, kes hindab eelkõige tööd või võite? Kas olulisem on teekond või sihtkoht?

Ma arvan, et töö on olulisem, sest kui sa ei tee tööd, ei saa sa ka tulemust. Oluline on ettevalmistus ja pingutus, et jõuda soovitud kohta välja. Võita tahan ma muidugi alati ka, aga kui sa ei tegele sellega, et võita, siis sa ka ei võida.

Kui meil natuke aega tagasi tiimiesitlus oli, siis andsid sa intervjuu, kus mainisid, et sul on esimest korda kodust nii kaugel olles kohanemisega natuke raskusi. Kuidas sellega nüüd läheb?

Hästi läheb. Ma ei tee vabal ajal tegelikult väga palju, olen rohkem kodus, puhkan ja lõõgastun. Nüüd on juba päris lihtne. Hakkan oma graafikuga ära harjuma – ärkan üles, lähen trenni, söön, teen uinaku, lähen uuesti trenni. Nüüd on tore, hakkan Tartuga harjuma.

See on su esimene aasta profikorvpallurina, ja seegi muidugi alles üsna alguses, aga kas on juba midagi, mida oled praegu õppinud iseenda või korvpalli kohta?

Ei ütleks küll. Ma ei arva, et ma päris kõike tean, aga ikka üsna palju, nii iseenda kui selle spordiala kohta. Ma ütleksin, et siinne mängustiil on päris teistmoodi, hoopis füüsilisem, niiet pean sellega kohanema õppima, aga see on ka ainus asi. Kindlasti on aga sellise stiili õppimine kasulik, usun, et saan seda koduski ära kasutada ning seeläbi igas aspektis paremaks mängijaks saada.

Mis on profikorvpalluriks olemise parim ja halvim külg?

Parim külg on kindlasti see, et lõpuks makstakse mulle selle eest, et teen, mida armastan. See on eesmärk olnud väiksest peale, aga seni mängisin ikkagi sisuliselt oma lõbuks. Halvim… Kuna see on alles mu esimene aasta, siis ütleksin, et ilmselt kogu see reisimine. Ma ei maganud kunagi enne nii palju kui nüüd, sest reisimine väsitab kohutavalt.

Kui olulised on fännid mängijate jaoks, spetsiifilisemalt muidugi sinu jaoks, ja mis sa meie fännidest arvad?

Fännid on olulised, nende jaoks me ju iga päev mängimegi. On oluline, et fännid tulevad saali ja annavad meile selle ekstra koduväljaku eelise. Kõige sellega, mis saalis toimub – trummid ja viled ja vali kaasaelamine, ei ole ma küll harjunud, aga hea on seda publiku reaktsiooni ikkagi omada. See kaasaelamine on tore. Ma ei ole küll väga seda tüüpi mängija, kes pumped up oleks, aga see on abiks ikkagi.

Mis on Tartu parim ja halvim külg, kui korvpall välja arvata?

Halvim on ilmselt see, et ma olen kuulnud, et siin läheb väga-väga külmaks. New Yorgis on ka külm, aga seda, millest te siin räägitem ma küll enne kogenud ei ole. Loodetavasti sel aastal nii jube ei ole. Parima osas… Nagu ma ütlesin, ma ei ole väga väljas käinud ja Tartut uurinud, loodan seda veel teha.

Mida sa teed, kui sa ei ole korvpalli läheduseski?

Siin ma magan palju, puhkan, vaatan filme ja sarju, räägin perega nii tihti kui võimalik. Aga elus üldisemalt ma tahaksin kunagi ettevõtlusesse minna, firmat omada. Ma ei taha kellegi teise heaks töötada, niiet mingi firma kinnisvaras on eesmärgiks.

Millised su ambitsioonid mängijana on? Kas tahad jätkata Euroopa korvpallis või koju tagasi minna?

Mängin Euroopas kuni vaja, aga suurim unistus oli loomulikult NBAs mängida. Ma ei tea nüüd muidugi, kui lähedal see on võiei ole. Mul ei ole midagi Euroopas mängimise vastu, kuni seda teha saan, ja siin oma karjääri jätkata.

Mis on kõige naljakam asi, mis meeskonnas on juhtunud, mida saab kõva häälega välja ka öelda?

Ma ei tea, tiimikaaslane võib-olla saab pahaseks, aga mingis sõpruskohtumises oli juhus, kus üks meestest ütles treenerile time-outil ühe olukorra kohta, et ta ei teadnud, kas me mängisime parasjagu kaitset või rünnakut. Treener sai selle peale muidugi päris pahaseks, aga peale mängu naersime selle üle kõvasti. See ei ole igatahes midagi, mida sa treenerile ütlema peaksid.

Järgmisel korral on fännidel Mandelli oma valju kaasaelamisega võimalik šokeerida 4. novembril, mil mängime kodus G4S Noorteliiga vastu. Piletid on sellele kohtumisele peagi müügis ja seda iseäranis magusa hinnaga – mängupääsme saad soetada vaid 2 euro eest!

Sealt edasi järgmine on juba meie teine ja viimane kodumäng FIBA Europe Cupi alagrupis 15. novembril, mil mängime kodus Elan Bearnais Pau-Lacq-Orthez-i vastu. Just see viimane mäng on meie hinnangul parim võimalus näidata, et senine valjus on meie kodupublikult olnud vaid lapsemäng.

Saalis näeme!