Saame tuttavaks: Janari Jõesaar

Üks selle hooaja võtmemängijaid on Tartu tiimis eksimatult meie Janaritest noorem, Jõesaar. Hooajaeelselt ei olnud mitmedki kossusõbrad päris kindlad, mida mehelt oodata. Nüüdseks on aga selge, et lennukad pealtpanekud, uljad ründelauad kasvõi viie vastase vahelt ning julgus väljakul mäng enda peale võtta on Jõssiga kindlalt seostatavad omadused. Milline on mees aga platsilt eemal, seda üritasimegi hiljaaegu veidi lähemalt välja uurida.

Kuidas sinust korvpallur sai?
Mäletan, et see oli teises klassis. Käisin mitut erinevat sporti mängimas, jalkas ja võrkpallis ka, aga koss jäi kõige rohkem meelde sellise mängija pärast nagu Kobe Bryant, kellest tol ajal oli hästi palju juttu. See aitas korvpallitrenni minekule kindlasti kaasa, ja kui juba käisin, siis ka meeldis ning jäingi selle juurde. Esimene klubi oli Taba89 Tartus, treenisin seal Priit Paama all.

Jäid korvpalli mängima ja oli tore ja põhimõtteliselt järgmine hetk läksidki juba USA-sse?
Enne olid siin kõik noorteliigad ka, USA-sse läksin alles 17-aastaselt. Eestis käisin 10. klassi ära ja siis läksin Ameerikasse, kõigepealt keskkooli ja siis ülikooli.

Mis selleni viis? Teadsidki juba kohe nii kindlalt, et tahadki jääda korvpalli mängima?
Jah, korvpall on mulle mängima hakkamisest saati väga meeldinud. USA-sse mineku osas, mul olid nooremana eesmärgid ikka kõrged, siiamaani on, tahtsingi välismaale minna mängima. Käisin kõigepealt 3 kuud Hispaaniast läbi, aga seal ei sobinud. Mul oli kasvueas ka põlvedega probleeme, klubile see ei meeldinud ja läksime sõbralikult lahku. Skautidele jäin tegelikult silma 2011. aasta BSBCl, sealt sain tutvusi ja nende kaudu pakkumise USAsse keskkooli tulla. Kuna ma tahtsin hariduse ka kätte saada, siis tol hetkel toimis hästi.

Mõnes mõttes oli Ameerikas käik sinu jaoks võib-olla omamoodi kogemus, ma ei tea, kui palju on sinu põhjusega sealt tagasi tuldud, aga eks koju tulijaid on siiski omajagu ja ainukeseks sindki selles osas pidada ei saa. Mis oli kõige suurem õppetund või järeldus, mis sa oma kogemusest lõpuks said?
Tuleb lõpetada see, mis eesmärgiks oled seadnud. Ei tohi jalga sirgu lasta. Mul oli tol ajal korvpall nii südames, võtsin kõike nii emotsionaalselt, ka kaotusi, et ei suutnud millelegi muule üldse keskenduda ja õpingutega läks sellepärast lõpuks keeruliseks. Seda ma kindlasti kahetsen, et ei suutnud neid asju korraga teha, mida vaja oli. Ma ei mõelnud sellele, et korvpalli mängimiseks peab ka õppima, oleksin pidanud suuremat tähelepanu pöörama ka sellele poolele. See on see, mille ma kindlasti tahan ka edaspidiseks kaasa võtta.

Nüüdseks võib siis öelda, et prioriteedid on natuke paremini paika loksunud?
Jah, seda küll.

Aga kuidas korvpalli mõttes? Mis oli parim oskus, millega tagasi tulid?
Ma arvan, et mul see võitluslikkus ja tahe on eluaeg olnud, juba enne sinna minekut. USAst võtsin võib-olla enesekindluse, just rünnakuplaanis, ja otsustusvõimet. Ümberringi olid head inimesed, kes aitasid alati edeneda. Rünnakuplaanis sain kogemusi juurde.

Kas sa arvad, et see oli kohaspetsiifiline, et oleksidki saanud seda ainult USAs õppida, või lihtsalt juhuslikult tuli see kogemus just sealt?
See on pigem jah üldine asi, ilmselt ikka õpib mujal samamoodi. Sattusin toona lihtsalt selleks õigete inimeste juurde.

Ma arvan, et mida sain just Ameerikast, on ründelauda minek. Selle peale käis alati meeskonnas kõva võitlus ja kui keegi kuskilt ründelaua sai, siis see oli suur asi. See tähendas ka seda, et pidid kuskilt kellegi üles leidma ja välja blokeerima. Ma arvan, et just see raiuti mulle korralikult pähe.

Kui sa tulid tagasi, siis ilmselt ei ole ülekohtune öelda, et sinu toonane mäng ei olnud just see, mida ise oleksid tahtnud näidata ja mida sel hooajal ka näitad.
Sellel on mitmeid põhjuseid. Eelmise aasta alguses oli probleeme agentuuriga ja lõpuks Andres Sõber aitas mu hädast välja, et hooaeg päriselt vahele ei jääks. Seal oli hoopis teistmoodi komplekteeritud meeskond, kus oli kõrval palju kogenuid mängijaid ja mind pandi mängima number nelja, suuremate kehade vastu, ja see ei olnud tegelikult üldse minu positsioon. Ma ei saanudki päriselt võimalust ennast tõestada, kui mitmed teised peavad võtma ja võtavadki liigseid viskeid – mulle ei jagunud palli ja ei antud sellist vabadust asju teha. Sellest ka eelmisel aastal napiks jäänud mänguminutid ja kõik.

Sellesse komplekti tervikuna sa lihtsalt ei istunud?
Jah, see ei olnud minu jaoks parim positsioon lihtsalt.

Mis sa ütleks, et on suurim tunnetuslik erinevus Tartus mängimise ja eelmisel aastal Rakveres mängimise vahe?
Ma ütleks, et siin usaldatakse mind rohkem ja meeskonna töö on minu jaoks parem. Ma ei ole ise loomult väga individuaalne mängija, niiet meeskonnamäng aitab ka mind välja ja esile tõusta. Kui Rakveres oli pall koguaeg ühe või kahe mängija käes, kes sellega tegutsesid, siis siin on teistmoodi töö, pall käib kõigi käest läbi. Ma arvan, et see on nii mulle hea kui ka meeskonnale – sedasorti töö aitab lihtsalt ka mul individuaalselt paremaks ja enesekindlamaks saada.

Kas on ka veel mingi konkreetne mänguelement, mille osas ise tunned, et oled saanud nüüd iseäranis hästi kätte ja kõvasti arenenud?
Ma arvan, et olen lihtsalt saanud targemaks, kogemusi juurde saanud. Iga mänguga saan õppesõnu vanematelt, kogenumatelt mängijatelt ja õppinud tegema paremaid otsuseid mängusiseselt. Olen teinud vähem lolle vigu. See on see aasta midagi erinevat.

Mis on sinu lemmikaspekt Tartu meeskonnas mängimise juures?
Meeskond ise. Sisekliima on super, sellest sõltub nii palju ka mängusisene värk. Kui riietusruumis on kõik lahe ja sobib, siis sobib väljakul ka. See ongi kõige parem asi Tartus – kui inimesed sinu ümber on superhead, siis see aitab ka mängus endas palju kaasa.

Praegu on Tartu meeskonna juures, nii treeneripingil kui ka meeskonnakaaslaste seas, päris palju inimesi, kes teavad päris palju korvpallist. Kui sul on vaja midagi korvpalli kohta küsida, siis kelle käest sa küsid?
Päris nii ei ole, et kui tekib mingi küsimus, siis kohe haaran telefoni ja helistan kellelegi konkreetsele, aga kui on midagi, millest selgelt aru ei saa, siis oleneb olukorrast, kelle poole pöördun – vahel treeneri, vahel mängijate. Näpunäiteid osatakse anda küll. Ma alati julgen küsida ka, ei hoia selliseid asju endale. Nii palju on õppida veel.

Kuidas kommenteerid Janar Soo süüdistust, et sul on liiga pikad jäsemed?
(Naerab) Kuidas ma süüdistust kommenteerin? No ta pole ainuke, kes seda öelnud on, eks mul on ka pikad jäsemed, aga see annab mulle ainult eeliseid. Võib-olla saan rohkem vaheltlõikeid tänu sellele, vastastel lihtsalt mu pikad käed „töllendavad“ rohkem ees, segavad kedagi. Lauavõitluses kindlasti on eeliseks. Ma kindlasti ei võta seda kui süüdistust, see on ainult positiivne värk mu jaoks – hea boonus korvpallimängijale. On tõesti pikad jäsemed, isalt sain. (Naerab) Ei kahetse!

Kes meestest on:
Kõige vaiksem?
Välismaalane, Mandell kindlasti, konkurentsitult.
Kõige lihtsam tundma õppida?
Võib-olla välismaalasi ongi, Milkat või Venkyt. Neile meeldib palju jutustada, selle kaudu saab võib-olla nende kohta kõige rohkem teada. Vanemad mängijad pigem ehk ei viitsi nii palju tegeleda, neilt nii palju infot ei pruugi saada.
Kes teist kõige suurema tõenäosusega teeb natuke vähem, kui ta peaks? Et kui öeldakse, et tee 20 kordust, siis tema teeb 17.
Hmm. Noh… Ma nii täpselt ei oska öelda, aga võib-olla mõni veteran siin ei jaksa nii palju teha. Mõni neist ehk ei pea enam pingutama nii palju. (muigab)
Kelle puudumist on kõige teravamalt tunda?
Ma arvan, et Janari, kuna ta on kindlasti see meeskonna mutrivõti. Tema ümber käib nii palju asju, nii mängul kui väljaspool. Platsilt maas saab temalt  oodataelutarkust ja mängus mängutarkust. Talts seega, jah.

Kirjelda ennast platsilt maas kolme sõnaga.
Sõbralik. Hm, kolme sõnaga… Mis sõnu ma ikka kasutan siin. Meeldib õppida uut. Õpihimuline siis. Ja hooliv.

Ja korvpallurina, milline sa oled?
Täis tahtmist. Võitleja. Emotsionaalne.

Mis sa arvad, milline supervõime oleks korvpalluriks olemise juures kõige kasulikum, ja miks?
Välkkiire! Ei, tegelikult võiks olla nagu raudmees, kes ei saa viga ja kellest keegi kergelt läbi ei lähe. Võib-olla selline tugevus rohkem hoopis, jah.

Kui oluline on sinu jaoks see fännide toetus, mida sa oled sel hooajal saanud? Võib vist öelda, et seda on nüüd veidi rohkem, kui varasemalt.
Fännide toetus on alati tähtis, alati aitavad kaasa. Nagu öeldakse, kuues mees väljakul ikkagi. Fännide toetus aitab kindlasti mind ka isiklikult. Kuna ma olen emotsionaalne mängija, siis rahva kaasaelamine aitab kõvasti kaasa ja platsil olles.

Niiet rahvast täis saal muudab päriselt ka mängimise lihtsamaks?
Ikka, absoluutselt.  See on väga kõva boonus.

 

Fännide toetust saab Janarile ja paljudele teistelegi üles näidata esmalt juba täna õhtul Tallinnas, kus ta Tähtede Mängul nii Aivar Kuusmaa meeskonna rosteris üles astub kui ka pealtpanekuvõistluseks Tartut esindama asub. Päriskodus on aga järgmine mäng 24. veebruaril kell 16.00 BC Valga-Valka/Maks&Mooritsaga, kuhu tasub kindalt tulla mitte ainult Jõssi toetama, aga ka ajalugu vaatama – esmakordselt meistriliiga ajaloos võib isa väljakul poja vastu astuda. Kas Valmo ja Kerr Kriisa ka mõlemad samal hetkel platsiaega saavad ning kuidas neil omavaheline jõudude tasakaal on, seda saab vääriliselt näha ikkagi ainult saalist.

0 kommentaari

Kommenteerimine ei ole lubatud