Saame tuttavaks – Dominykas Milka

Dom on mees, keda meie kossupublik teab juba varasemast. Eelmisel hooajal TLÜ/Kalevi ridades tubli töörabamisega silma jäänud mees kutsuti selleks hooajaks juba meie korvialust tugevdama. Stabiilsete esitustega juba hooaja eel esinenud Milkast on saanud oluline lüli meie tänavuses koosseisus. Leedus sündinud ning pool elu USA-s elanuna on tal mitmekülgseid mängukogemusi siin- ja sealpool ookeani. Milline mees ta aga väljaspool korvpalliväljakut on, seda välja selgitada püüdsimegi. 

Sa oled algselt Leedust pärit, alustasid korvpalliga seal. Korvpall on Leedus ilmselgelt üsna suur asi. Kas sul oli kunagi isegi võimalust mitte korvpalli mängida?

Ma käisin lapsena kaks aastat ujumas ka, lihtsalt trenni mõttes. Sellega ma ilmselgelt kuigi kaugele ei jõudnud. Mu isa oli omal ajal profikorvpallur, niiet ega mul ei olnud tõesti kunagi väga võimalust mitte mängida. Ma alustasin üsna noorelt, 7- või 8-aastasena, ja olin vist üsna okei, niiet jäin selle juurde ja sain paremaks. Nüüd olen ise profikorvpallur, niiet tundub, et tasus ära.

Kas sa noorena mingit muud sporti ka tegid?

Mu ema sundis mind kuuks ajaks võistlustantsu trenni, aga see ei töötanud, ma olin tolles vanuses kõvasti liiga suur. Kuu aega proovisin kergejõustlikku. Kuna mu ema tegeles omal ajal kuulitõuke ja odaviskega, siis otsustasin kuulitõuget proovida, aga see mulle väga ei meeldinud. Niiet tegelikult ikkagi oli ainult korvpall.

Kolisid perega USA-sse kui sa olid 13. Kuidas see oli?

Kindlasti suur muutus. Oli mitmesuguseid takistusi, keelebarjäär näiteks – koolis olin ikka inglise keelt õppinud, aga see ei ole sama. Kultuurishokk, iga päev tõi alguses väga palju uut ja USA on palju mitmekesisem kui Leedu oli, nii inimeste kui toidu kui igapäevaste tegevuste osas. Alguses oli raske, aga kohanesin üsna kiiresti ja kasutasin selle muutuse lõpuks enda jaoks parimal moel ära.

Su pere elab ikka seal?

Jaa, mu ema ja isa elavad Queensis, New Yorgis.

Niisiis kas sa pead koduks USA-d või Leedut?

Koduriik on Leedu, aga kodu on ikkagi USAs. Minu jaoks on mu kodu seal, kus mu pere.

Mängisid ka USA-s päris palju korvpalli ja õppisid sealset mängustiili tundma. Mis on su lemmikaspekt nende korvpallis ja mis Euroopa korvpallis?

Mäng on kindlasti teistmoodi. Minu enda jaoks oli lemmikosa, eriti ülikoolis, see, et sul on neli aastat sama meeskond, sa tead kõiki ja õpid neid tundma, aga profikorvpallis ei püsi sa üldiselt nii kaua ühes kohas ja samade meestega. Ühest küljest on hea, et kohtud pidevalt uute inimestega, aga samas ei saa sellist püsivust. Mulle meeldis ülikoolis see peaaegu perekonna aspekt, mis tekkis. Minu profikarjäär on praegu alles kolm aastat kestnud ja olen juba nelja erineva meeskonna heaks mänginud, niiet seda enam ei ole olnud.

Mängu poolest, mulle meeldib Euroopa korvpalli juures meeskonnakesksus ja see, et mängu juures on oluline ka mentaalne aspekt, taktika ja mõtlemisvõime. USA-s on mängus olulisemad sinu isiklikud oskused ja füüsilised omadused. Parimad meeskonnad on muidugi ka tugeva tiimitundega, aga see ei ole nii prominentne. Siin võid olla isiklikul tasandil mitte nii hea mängija, aga kui suudad oma oskusi meeskonna heaks tööle panna, võidad ikkagi palju mänge.

 Ma eeldan, et sa vaatad NBA-d ka. Kes su lemmikmeeskond on?

Praegu on Cleveland Cavaliers. Ma olen Lebron James’i fänn, sest ma käisin keskkoolis, mis on tema sponsoreeritud, kasvasin üles teda eeskujuks pidades ja arvan, et ta on maailma parim korvpallur. Ta on nii mitmekülgne mängija ja ma toetan seda meeskonda, kus tema on. Ma hoian pöialt ka New Yorgi meeskondadele, Knicksis on nüüd üks leedukas ka, ja muidugi lätlane, niiet omasid peab ikka toetama.

Millises ajastus oleksid tahtnud või tahaksid NBA-s mängida, ja kellega, kui sul selline võimalus oleks?

Väga hea küsimus, sellele on päris raske vastata. Ma oleks kindlasti tahtnud Michael Jordaniga koos mängida, sest ta on ju kõigi aegade parim mängija. Pean silmas just tema karjääri haripunktis, sest ta võitis kuus meistritiitlit ja sellest tahaks loomulikult osa saada. Mul oleks isegi ükskõik, kus ma tiimis oleksin, kas algviisikus või pingi 12. mees, aga siis temaga mängida ja võita, see oleks väga uhke. Lisaks oli mäng toona väga erinev, palju füüsilisem ja töisem. Mis mulle tänase NBA juures ei istu, on see edvistamine ja tähistamine, mis iga tabatud viskega kaasas käib. Ma vaatan seda ja mõtlen, et kas sa pole mitte profimängija, kas see ei ole mitte su töö, et sa punkte tood? See ei ole jalgpall, kus sa lööb ühe värava ja võidki võitja olla. Arusaadav, kui tabad mängu võitva viske, aga kuskil esimese veerandi alguses kolmest tähistada, milleks? Minu jaoks ei ole see professionaalne, mäng läheb ju edasi. Siin kortsutavad päris paljud treenerid sellise asja peale kulmu ja ma arvan, et see on õige. See ei ole ka õige eeskuju noortele, see ei ole minu arvates see, milles korvpall seisneb.

Mängisid mõistagi eelmisel hooajal ka Eestis (TLÜ/Kalevis). Mis pani su otsustama jääda?

Kui treener mulle suvel helistas, olin väga elevil, sest ma teadsin, et Rock, nüüd siis Tartu, on väga hea meeskond ja organisatsioon. Eelmisel aastal mängisin viis korda Rocki vastu ja kaotasime iga kord, aasta enne seda kui ma Leedus mängisin, siis pidasime Rockiga kaks mängu ja kaotasime ka mõlemad. Mõtlesingi, et nojah, kui võitu ei saa, siis tuleb nendega liituda ja näha, kuidas nad seda teevad. Ma olen noor mängija ja teadsin, et siin on võimalik väga palju õppida ja ennast arendada. See on, nagu ma ütlesin, väga hea organisatsioon, mis pakub sulle selleks kõik võimalused. See on väike linn, aga inimesed armastavad korvpalli, mis on tore. Leidsin, et siiatulek on suurepärane võimalus.

Kas siin olemine on seni olnud kõik, mida sa lootsid?

Jah, absoluutselt. Igapäevaselt on kõik vajalik tagatud, meil on suurepärased treenerid, füsiod ja mänedžer, mängime häid liigasid. Isegi kui me Meistrite Liigasse ei saanud ja nüüd on Europe Cupil algus olnud natuke raske, on need siiski andnud noore mängija jaoks väga häid kogemusi. Mul on ka palju õppida oma tiimikaaslastelt, Janarilt, Tanelilt ja Gerdilt, kes on juba vanemad mängijad ja omavad teistsugust kogemustepagasit, juba nendega treenimine õpetab palju. See on minu jaoks hetkel kõige olulisem – iga päev midagi uut teada saada. Selles mõttes jah, Tartus mängimine on kindlasti mu ootustele vastanud.

Tõeliselt eraldav küsimus – kumb sulle rohkem meeldib, Tallinn või Tartu?

Oi, Tartu, kindlasti. Tallinn on tore, suur ja kõik, aga vahel minu jaoks liiga suur. Kõik asjad on erinevates kohtades ja ringi sõitmine võtab kaua aega. Siin on kõik lähestikku ja kompaktne, lisaks ülikool ja palju noori inimesi, mulle meeldib siin üldiselt ka rohkem.

Nagu sa ütlesid, su isa oli ka profimängija. Võib siis ilmselt arvata, et sinu eesmärk oli ka alati sama rada minna?

Jah, ma tahtsin ka alati seda teha, aga ma ei andnud endale kuni ülikooli kolmanda aastani aru, et see võiks võimalik olla. Ma ei olnud kunagi see mängija, kes oli suurim punktikütt või meeskonna kuulsaim liige. Ma käisin väga heas keskkoolis, kust on palju silmapaistvaid mängijaid tulnud, Lamar Odom ja Omar Cook näiteks, ja me võitsime palju, aga ma ei olnud kunagi n-ö põhitegija, olin see tüüp, kes mängis palju kaitses, võttis lauapalle. Ülikooli mineku ajaks oli mul viis I divisjoni pakkumist ja paar II divisjoni oma ja otsustasin lõpuks kõrgema II divisjoni meeskonna kasuks, kus olid tugevad traditsioonid ja kindla visiooniga kaua teeninud treener. Muutusin seal iga aastaga paremaks ja kolmanda aasta lõpus hakkasid juba agendid minu vastu huvi tundma. Siis sain aru, et võib-olla see ongi võimalik. Tegin veel kõvemini tööd ja saingi oma unistuse teoks teha, oma isa jälgedes käia.

Kas profikorvpalluriks olemise juures on ka aspekte, mis sind üllatasid?

See, kui palju vaba aega on. Ülikoolis oli lisaks trennidele koolitöö, tunnid, kohustuslikud üritused, aga nüüd võtavad trennid umbes 5-6 tundi päevas ja ülejäänud aeg on vaba selleks, mida ise teha tahad. Kindlasti on vaja ka puhata ja taastuda, aga isegi kui selle peale läheb lisaks 5-6 tundi, siis jääb ikka päris palju aega üle. Niisama seda raisata ju ka ei taha, sest tagasi oma aega enam ei saa. Mulle meeldib väga lugeda, niiet loen nüüd palju rohkem, vaatan sarju, uurin linna. See oli küll üllatav. Tegelikult on see muidugi väga tore, on võimalik kõrvalt ka mingeid muid hobisid võtta.

Lisaks ka see, kuidas nüüd tuleb isegi rohkem oma keha eest hoolt kanda. Ülikool on ikka ülikool, seal on elustiil teistsugune ja ei mõtle selle peale, et selleks, et karjäär kestaks 35. eluaastani või isegi kauem, tuleb juba varem oma organismi investeerida nii aega kui ka raha – teadlik toitumine, korralik puhkus, sellised asjad. Tahad ju ikkagi kestvat karjääri, mitte olla see tüüp, kes mängis paar aastat ja siis läks vigastusega ära, sest ei hoolitsenud enda eest õigesti. Seda üritan nüüd ka noorematele tuttavatele rääkida, aga nad ei kuula veel, nagu minagi nooremana seda juttu tõsiselt ei võtnud. Tagant järgi sooviksin küll, et oleksin need head harjumused juba varem kujundanud.  On piisavalt näiteid meestest, kes tegid halbu otsuseid ja ei olnud lõpuks nii head, kui nad oleksid võinud olla.

Kui su karjäär mingil põhjusel üleöö lõppeks, millega sa tegeleksid?

Mul on magistrikraad raamatupidamises, niiet ilmselt midagi sellega. Ma tahan tegeleda kohtuliku raamatupidamisega, loodetavasti kunagi FBI heaks töötada. Päris paljudel agentidel on tegelikult haridus raamatupidamises, niiet see oleks hea tee.

Mis sinu kirg elus on, kui korvpall muidugi välja arvata? On sul mõni?

Kirg on väga suur sõna. Korvpall oleks kindlasti kirg, aga… Mul ei ole vist seda veel. On mõned asjad, mida ma väga naudin ja miks võiks selleks muutuda, sest inimesena kasvad ikka aja jooksul pidevalt ja su prioriteedid muutuvad. Hetkel on siiski number üks korvpall, niiet su küsimusele vastuseks, mul ei olegi seda veel.

Kui sa saaksid valida, kas sa võtaksid pigem miljon eurot või selle, et sa oleksid 10cm pikem?

Pikem. Raha saad sa alati teenida, ja raha ei ole alati õnn. Kui ma oleksin pikem, siis saaksin ma selle raha korvpalliga teenida. Tsentrina on pikkus väga oluline, see aitaks mind kindlasti. Ma arvan, et üks olulisemaid erinevusi Eesti liiga ja näiteks Hispaania kõrgliiga vahel ongi füüsilised omadused. Siin saad sa võimaluse ka siis, kui su omadused ei ole ideaalsed, ehkki muidugi mida suurem, pikem ja tugevam sa oled, seda suurema tõenäosusega jõuad ka sinna tasemele. Elus võid alati raha teenida ja kaotada, aga sa ei saa osta muutumatuid asju nagu pikkust, tervist või pikemaid käsi. Raha ei ole nii oluline, 10 lisasentimeetrit aitaks mind pikas perspektiivis rohkem. Kui ma korvpallimängija ei oleks, siis võtaksin raha, sest tavainimesena ei ole kuidagi vajalik 213 pikk olla. Siis tekivad juba teised probleemid.

Kui sa peaksid veetma ühe terve kuu ühe oma tiimikaaslasega üksikul saarel, seal ellu jääma, siis kelle ja miks sa valiksid?

Hmmm. Millegipärast tuleb Venky nimi pähe, sest ta on Austraaliast ja neil on seal väga palju eluohtlikke asju, niiet tal kindlasti on mingeid ellujäämisoskusi, JA tal on meditsiinitaust, niiet see oleks ka abiks… Aga seal on ka Venky-faktor, ta on omamoodi tüüp. Niiet ma ei tea. See on raske valik, sest ma ei tea kõiki kohalikke tüüpe veel nii hästi, hooaeg on ju tegelikult alles kuu aega kestnud. Mandell võiks ka olla hea valik, me suhtleme temaga päris palju, oleme samast kandist pärit, niiet ma arvan, et me tuleks ka toime. Venky oleks hoolimata sellest lisafaktorist ikkagi kindel teine, sest tal on palju positiivseid külgi, aga valiksin ikkagi Mandelli.

 

Dominykase järgmisi vägitegusid on võimalik kaema tulla juba sel reedel, kui Tartu Ülikool mängib kodus G4S Noorteliigaga. Piletid, mida ikka vahendab Piletilevi, on seekord iseäranis odavad, vaid 1 ja 2 eurot, niiet väga hea võimalus reede õhtut korvpallisaalis alustada.

0 kommentaari

Kommenteerimine ei ole lubatud