Saame tuttavaks: läbi ja lõhki rahvusvaheline Venky Jois

Hooaja algus on taas käes ning et meeskonna liikmed on juba veidi aega kontrollmängudes ning paaris ametlikus kohtumises saanud oma võimeid palliplatsil näidata, oleks ehk aeg neid ka isiksustena tundma õppida. Esimesena teeme tutvust kõige kaugemalt tulijaga – austraallase Venky Joisiga. Oma meie mõistes küllalt eksootilise välimuse India päritolu isalt saanud Venky jõudis Eestisse peale edukat ülikoolikarjääri USA-s ning maitseb nüüd esimest aastat profikorvpalluri leiba.

Kuidas sulle seni Tartu meeldib?

Väga meeldib. Siiani on kõik olnud väga sõbralikud, inglise keele tase on palju parem kui ma arvasin, et see olla võib, ilm ei ole ka liiga halb olnud, veel… Ei, väga äge on olnud. Kõik mehed on väga toredad ja treenerid on ka väga lahedad tüübid.

Mis on kõige rohkem teistmoodi?

Minu harjumise mõttes? Ma ütleksin, et siinse eluga kohanemine üleüldiselt. Kodus ilmselgelt on su pere ja sõbrad ümber ja ka ülikoolis olles tekib üsna kiiresti uus kogukond, nüüd siia tulles alustan jälle uuesti. Ühtlasi ka see, et ülikoolis oled koos omavanuste inimestega, aga profikorvpalli mängides see ei pruugi üldse nii olla. Sotsiaalselt on elu teistmoodi, aga korvpall on ikka sama, see tuleb loomuliku osana.

Mängisid enne korvpalli USAs, kus mängustiil on hoopis teistmoodi. Millega kohanemine sul praegu mängu mõttes kõige kauem võtab?

Ma arvan, et praegu on mul rünnakul raske oma rolli leida. See on imelik, sest ma olen harjunud ISO-tüüpi korvpalliga, mis on küll ikkagi korvpall, aga küllalt erinev. Siin on palju rohkem üles-alla üleminekuid, rohkem mängu on half-court baasil, niiet ma arvan, jah, et mu rolli leidmine. Kus saan rünnata, asetus põrandal ja ka lihtsalt teiste lugemine söötude andmiseks ja nii.

Aga asjad lähevad seni hästi?

Jaa, seda kindlasti. On muidugi asju, mida kohendada, aga me oleme seni 8-2 seisul, niiet kurta ei saa. Iseäranis just kaitse poolel – minu eelmises meeskonnas oli kaitse suureks probleemiks, niiet nüüd on väga hea tulla sellisesse satsi, kus kõik püüavad kõvasti, rotatsioonid on head ja me ei ole isegi jõudnud veel selle kallal väga suurt vaeva näha. Ma arvan, et kui kummalgi poolel peab raskustega maadlema, siis rünnak on kindlasti parem variant, sest kui jutt käib tiitlite teenimisest, on võitjameeskonnad alati kaitse poole pealt väga-väga tugevad. Tore, et me oleme juba praegu üsna heas seisus ja lauapallid pole samuti probleemiks olnud.

Me teame siin üht-teist Ameerika korvpallist, aga enamus ilmselt ei tea kuigi palju Austraalia korvpallist. Kuidas sa seda meile tutvustaksid?

See on palju rohkem füüsiline, on palju mängijaid, kes võitlevad nagu ei kuskil mujal. See on ehk ka minu mängu üks tugevusi, et lihtsalt võidan väljakul kõva tööga. Ameerikas on just see oskuste poole arendamine üle kõige ja see on samas aspekt, mis Austraalias minu arvates taseme poolest alla keskmise  on. Mis austraallastel atleetlikkuse puudu jääb, teevad nad tasa töö ja päris kõva füüsilise mängustiiliga.

Ühesõnaga see on nagu ragbi, aga korvpalliga?

(Naerab) Just, ideaalne selgitus.

Sa rääkisid viimases intervjuus veidi oma perest, ütlesid, et nad on kõik teadlased ja sinagi õppisid ülikoolis meditsiini aluseid. Miks sina otsustasid korvpalli liikuda selle asemel, et meditsiinis jätkata?

Kui ma keskkoolis otsustasin korvpalliga edasi minna, oli profikorvpall alati mu eesmärk. Päris paljud küsisid, et miks ülikooliski meditsiini valisin, kuna seal on õpikoormus võrreldes nii mõnegi teise erialaga palju suurem, aga ma ei kujutanud ette, et oleksin valinud midagi muud. Mind siiski väga huvitab teadusmaailm.

Mis on sinu arvates see aspekt, mille just sina sel hooajal meeskonnale annad?

Nagu ma ütlesin, mu roll rünnakul on hetkel raskesti määratletav, ma arvan, et see loksub ajaga paika. Ma tean öelda seda, mida ma suudan meeskonda tuua: ma mängin üsna hästi seljaga korvi poole ja viin ka palli edasi, aga ma ei ole väga leidnud võimalusi seda siin näidata, eriti viimases paaris mängus. Hoolimata sellest, mida teen rünnakul, ma tean, et suudan ikka oma ära teha kaitses ja lauapallides. Ma arvan, et suudan meeskonnale rünnaku mõttes anda hoopis rohkem, kui seni näha, olgu see siis kaaslaste söötudega leidmise või ise punktitoomise mõttes.

Mõned mitte-korvpalli küsimused sulle ka. Mis su guilty pleasure on, midagi mida armastad, aga ei peaks?

Šokolaad, kindlasti šokolaad. Null enesekontrolli selles küsimuses, see on kohutav. See käib mul faasidega – on paar nädalat, kus ühestki söögikorrast ei puudu midagi magusat ja siis paar nädalat suudan jälle kiusatusele vastu panna. Aga kui mul on šokolaadi söömise staadium, siis ikka tõsiselt.

Mis on midagi sellist, mis inimesi sinu juures üllataks?

Ma arvan, et äkki akadeemiline pool. Päris paljud arvavad, et korvpallimängijad on lihtsalt sportlased ja ongi kõik, aga mulle väga meeldib õppimine. Võtsin isegi mõned oma vanad õpikud siia kaasa, mida ma polnud läbi töötanud. Eelistan igal juhul lugeda pigem neid, kui midagi ilukirjanduslikku. Seda ilmselt kuigi paljud ei eeldaks, et mulle meeldiks teha midagi meditsiinis, olla selles elukestvas õppes.

Sa oled nüüd natuke aega siin olnud ja oma meeskonnakaaslasi tundma õppinud. Nende kohta järgmised küsimused:

Millise oma meeskonnakaaslase kõne sa võtaksid vastu teisipäeva öösel kell 4?

Ma annan väga diplomaatilise vastuse ja ütlen, et kui ükskõik kes mu tiimikaaslastest vajaks ükskõik millist abi, ma püüaksin neid aidata. Ma ei tea küll, mis kasu minust teisipäeva öösel kell 4 oleks, aga esimene instinkt oleks ikkagi aidata. Ma loodan küll, et kellegagi ei tule kunagi surnukeha peita või midagi sellist, ma ei tea, kuidas ma sellele olukorrale reageeriksin. (naerab)

Kes surub kõige rohkem rinnalt?

See on raske küsimus, sest kõik vanemad tüübid on ülitugevad. Ma pakun ikkagi, et Dom, ta on selline suur üksus.

Kes ÜTLEB, et ta surub kõige rohkem rinnalt?

Ilmselt Janari. Ta räägib palju, aga ta kehaehituse järgi otsustades ma natuke julgen kahelda.

Kes nutaks kõige rohkem, kui koer filmi lõpus ära sureks?

Oi, mina. Kindlasti mina. Ma armastan koeri väga, ükskõik mis koeri, ükskõik kus nad on ja ma arvan, et nad peaks kõik igavesti elama. Aga peale minu… See on küll väga raske. Ma arvan, et enamus tüüpe on oma tunnete varjamises väga osavad, niiet oskaksin praegu ainult huupi pakkuda. Võibolla hiljem tean paremat vastust anda!

Kogu meeskonna emotsionaalset poolt saad oma pilguga hinnata juba homme, teisipäeval, kui kodusaalis peetakse FIBA Meistrite Liiga II kvalifikatsiooniringi avamäng Taani meeskonna Bakken Bearsi vastu. Pall pannakse mäng kell 19.00 ning pileti on Piletilevis juba otseloomulikult müügil. Kel kohe kuidagi võimalik saali omasid toetama tulla ei ole, võib kompromissina mängu otsida ka DelfiTV-st.

Saalis näeme!