Kristen Meister: sündinud meister

Olgu hooaegade tulemustega kuidas on, Tartu Ülikool/Rockis on üks mees, kes võib täiesti ausalt öelda, et on meistriks sündinud ja jääb selleks surmani. See mees on loomulikult meie noortest kõige vanem, tagamängija Kristen Meister.

Vaikse ja tööka moega Kristen jäi paljudele fännidele silma juba eelmisel hooajal ja tema tähelend on, tõsi küll, vigastuspausidega pikitult, jätkunud ka tänavu.

Kaua sa oled mänginud TÜ/Rockis, kas korvpallikoolis või meeskonnas?
Gümnaasiumi algusest saati, kui ma tulin Ülenurme 10. klassi, ehk siis nüüd kuues aasta. Enne seda mängisin Paides.

Mis osas tunned kõige rohkem, et n-ö suures Rockis mängimine on sulle kasulik olnud?
No üldse see seltskond, see korvpalliringkond on siin lahe ja äge, meeldib mulle. Ma saan teha seda, mis mulle meeldib, saan end seeläbi vormis hoida… Ega negatiivseid asju ei olegi, kõik on positiivne, niiet ma ei oskagi midagi konkreetset välja tuua.

Kuidas ise tunnetad oma rolli meeskonnas?
Eks ma selline vahetusmees olen, kes proovib põhimeestele head vahetust anda. Viimasel ajal on seda muidugi vähe juhtunud, see hooaeg on hästi palju vigastusi olnud. Iga kuu on midagi juhtunud. Ma pole vist ühelgi hooajal mitte kunagi nii palju vigane olnud, kui see hooaeg. Üks asi teise otsa muudkui.

Ehk nüüd saad kvoodi täis, edasi paar aastat rahulikult olla.
(naerab) No see sobiks küll.

Mängid ka meesti esiliiga Rock IIs. Kuidas sinu roll “suures Rockis” on erinev sinu rollist seal?
Seal ikka vaadatakse rohkem minu otsa, et tee nüüd lahendused. Saimoniga koos me käime, seal on mäng rohkem meie ümber. Oodatakse meilt suurt panust, oleme meie sellised, kes utsitavad noori takka. Ühesõnaga eeskujuks oleme seal rohkem. Selles mõttes kindlasti, et kui meistriliigas on mängupraktikat vähem, siis on tore jälle minna esiliigasse, rohkem mängida, enesekindlust juurde saada.

Kes on meeskonnakaaslane, kellelt sa arvad, et sa oled kõige rohkem õppinud?
Janarilt olen päris palju õpetussõnu saanud. Mängulises pooles ütleb ta alati, mis valesti on, kuidas saaks paremini, ja üldse, suhtumist. Tema on oma suhtumisega kindlasti eeskujuks – kuidas ta mängib ja kuidas ta võtab seda sporti.

Võtad seda siis ka ise Rock II-e kaasa?
Kindlasti, jaa.

Mis su eesmärgid on selleks hooajaks?
Noh, nüüd tahaks rotatsiooni tagasi saada. Vigastuspausilt olen tagasi tulnud, nüüd tahaks rohkem mänguaega teenida ja tõestada, et olen ka mängumees. Et ei istu niisama seal pingiotsal.

Nagu enne ütlesid, siis oled päris palju vigastatud olnud ja asjad pole võibolla läinud päris nii, nagu tahaks. Kuidas su eesmärgid seoses sellega muutunud on, kas hooaja alguses olid mingid muud mõtted?
Eks olid ikka ambitsioonikamad – et saada väga palju mänguaega ja tõestada end tähtsamates mängudes, aga vigastused tõmbavad ka enesekindlust alla ja kui uuesti tagasi tulla, siis on jälle raskem.

Kuhu sa näed ise oma karjääri hetkel minemas?
No realistlikult, kui ülihead hooaja lõppu ei tee, siis välja ilmselt ei saa kuskile. Muidugi ma tahaks välismaale minna mängima. Esialgu vist ei olekski väga vahet, kuhu, aga lihtsalt tahaks selle välismaa kogemuse kätte saada. Aga ma loodan, et korvpalliteekond jätkub, siin või kuskil teises klubis. Loodan küll, et mängin edasi.

Et oled ka seadnud endale pigem lühemad eesmärgid.
Ei ole jah kunagi mõelnud väga pikalt ette. Gümnaasiumi ajal ka, ega ma ei teadnud 12. klassis, kas ma hakkan edasi mängima või mitte. Kogu otsustamine toimus umbes pooleteist kuu jooksul peale kooli. Praegu küll ei kahetse.

Millega sa vaba aega sisustad?
Eks vabal ajal ongi sõbrad tähtsad, käime väljas – kinos, lähme kuskile, teeme midagi. Et saada sellest korvpallielust välja, teise keskkonda. Sõprade hulgas ei ole väga palju neid, kes korvpalliga tegelenud oleks, niiet siis saabki hoopis teise seltskonda.

Mis sinu salajane anne on? Kui Ev on kõva kokk, siis mis sinu oma oleks?
Hm. Ausalt öeldes jään vastuse võlgu. Hea kokk, ma arvan, ma ei ole. Süüa olen teinud küll päris palju, sest ma olen omaette elanud, aga… Hm. Ma ei teagi. Ma mõtlen natuke selle peale.

Okei, tuleme selle juurde natukese aja pärast tagasi. Peale korvpalli, mis on sinu suurim armastus elus?
Hm. Väga rasked küsimused minu jaoks. Suurim armastus… Ma arvan, et mu perekond on põhiline, väga meeldib nendega aega veeta.

Kui sa ei mängiks korvpalli, mis sa arvad, et sa siis teeksid ametialaselt?
Ma arvan, et ma teeks midagi majandusega. Tegeleks äkki ettevõtlusega, see on mind alati köitnud. Kui ma ei oleks korvpalli mänginud, siis ma ehk oleks läinud midagi ettevõtlusega seotut õppima ja oleksin sealt edasi vaadanud.

Praegu sa ülikoolis ei käi?
Praegu ei käi, jah.

Aga et see su salajane anne siiski. Ei pea olema suur saladus, aga midagi sellist, mida fännid võibolla ei tea.
Hm, ma ei tea isegi! Raske on midagi välja tuua, ei ole väga selline inimene, kes ennast kiidaks. Ütleme nii, et kui ma olen noorena isal aidanud autosid ehitada, näiteks. Sealt olen palju õppinud. Võibolla see ei ole nii tuntud, et ma võiks päris palju teada autodest. Kas ma just päris oskaks otsast lõpuni auto kokku panna, aga päris palju saaks tehtud küll, ma arvan. Olen näinud seda asja päris palju kõrvalt.

Kergejõustikku olen ka kunagi teinud, see tuli isegi päris hästi välja. Oli ka variant, et hakkaks hoopis seda tegema. Keskendusin põhiliselt jooksualadele, aga ka odavise näiteks tuli hästi välja. Gümnaasiumi ajal ka käisin korra odaviskevõistlustel, sain teise koha võisteldes nende tüüpidega, kes seda igapäevaselt harrastavad. See võibolla on suurim salajane anne siis.

Järgmine võimalus Tartus Kristenit tegudel näha on kodus 25. veebruaril kell 19.00, kui kohtume BC Kalev/Cramoga. Võõrsil on järgmine mäng ees Audentese SG/Noortekoondise vastu täna, 16. veebruaril kell 19.15, kus mänguaega jagub suure tõenäosusega eelkõige just noormängijatele.

Hoiame pöialt, et vigastused on Kristenil selleks hooajaks selja taga ning edaspidi saame kõik noormängija arengut nautida.

Intervjueeris Maria Kristiina Prass