Saame tuttavaks: viimase hetke väärtuslik lisandus Maks Adam Konate

Maks Adam Konatega on naljakas lugu – ühest küljest tundub nagu oleks ta alles Tartus maabunud, kuid teisest küljest on juba antud panus olnud märkimisväärne ja raske on meelde tuletada aega, kui teda satsis ei olnud. Kõrge lennuga mees, kes hüppevõimelt kindlasti Janari Jõesaarega rinda pista saab, üllatab siiani nii publikut kui vastasmeeskondi uskumatutest kohtadest kätte saadud ründelaudadega, uhkete pealtpanekutega ja nõelab teinekord valusalt ka kolmesejoone tagant. Kes see Maks Konate aga tegelikult õigupoolest on?

Räägi meile natuke oma korvpalli taustaloost.
Kui ma olin kümneaastane, siis hakkasin tegelikult esmalt kergejõustikuga tegelema, peale kaht aastat vaatasid vanemad, et võib-olla oleks korvpall ka hea ala, mida proovida. Et korvpalliga alustasin vist 12-aastaselt, kui õigesti mäletan – nüüdseks olen siis 14 aastat mänginud. Kui ma noorem olin, siis mängisin ainult Ukrainas ja välismaale treenima ei läinud, käisin koolis ja selle kõrvalt käisin trennis. Kui ma 15 või 16 olin, siis hakkasin Ukraina kõrgeimas liigas mängima, see oli ka esimene kord, kui korvpallist mu töö sai. (muigab) Ega ma just suurt palka ei teeninud, muidugi, aga seda võib mu profikarjääri alguseks pidada küll. Peale seda läks asi samm-sammult.

Kas sa koondistes ka mänginud oled?
Mängisin noortekoondistes, jah, U16 ja U18 vanuses. Sel aastal kutsus meeste koondis mind ka enda juurde, niiet kohe kui Eestis lõpetan, lähengi nendega treenima.

Nii, ja nüüd räägi meile natuke oma taustaloost ilma korvpallita.
Pärit olen Donetskist, Ukrainast. Mu isa on Aafrikast, Burkina Fasost, ja ema on ukrainlanna. Kui mu isa noorem oli, tuli ta Ukrainasse õppima, sai mu emaga kokku ja nii asjad läksid. Nemad elavad siiani seal. Isa päritolu tõttu on meil alati kakskeelne pere olnud – emaga räägin vene keeles, isaga prantsuse keeles, mis tema emakeel on. Ise käisin ma Burkina Fasos viimati kui olin kaheaastane – elasime perega seal aasta aega. Mul on ka väike õde, kes on 17-aastane. Ma ei ole teda tegelikult väga kaua näinud – sellepärast, mis Donetskis toimub, ja milline korvpalluri elu on, ma ei ole kodus mitu aastat käia saanud. Viimati kui teda nägin, ta oli 14, nüüd juba nii suur – uskumatu mõelda. Aga ma arvan, et sel suvel pean ikkagi koju ka jõudma, oma peret nägema. Perekond on mulle väga oluline, ühenduses oleme koguaeg.

Kuidas sulle Tartu seni meeldib?
Kas sa mõtled linna või meeskonda?

Mõlemat.
Nii linn kui meeskond meeldivad. Tartu on väga ilus. Mõnikord tänavad ja majad meenutavad mulle Ukrainat – hea kodune tunne tuleb. Mõned inimesed räägivad ka vene keelt, mis teeb asjad minu jaoks palju mugavamaks. See, et treenerid ka siin vene keelt räägivad, on kindlasti hea, saame üksteisest paremini aru.

Meeskonda tulek oli minu jaoks kindlasti suur samm karjääris edasi. Tase on väga hea ja olin teist enne juba mitu aastat omajagu kuulnud. Sel hooajal sai mängitud BBL-i, Eesti liiga play-offe… Eesti liigas on päris mitu tugevat meeskonda, kellega saab häid mänge. Teised mehed on väga sõbralikud ja võtsid mu hästi vastu. Ma arvan, et see on korvpallis väga oluline, et meeskonna sees hästi läbi saadakse. Omavaheline klapp on see, mis võidu toob.

Räägi meile natuke Ukraina korvpallist – kuidas seal tase ja mängupilt on? Võid ehk võrrelda sellega, mida seni Eestis näinud oled.
Ukraina korvpall on, ma arvan, päris heal tasemel. Meil on Budivelnyk, kes mõni aasta tagasi Euroliigas mängis, sel hooajal on Khimik, kes mängis FIBA Champions League’i ja nüüd Europe Cupi… Sel hooajal mängib meie kõrgeimat liigat 11 meeskonda ja ma ütleks, et esimesed 5-6 on heal tasemel satsid. Omavahelistes mängudes võivad kõik viis üksteisega korralikult konkureerida, ei saa kunagi kindel olla, kes võidab.

Nüüdseks oled natuke juba meie meetodeid näinud – seda, kuidas asjad korraldatud on. Mida ütleksid, et Tartu on teinud täpselt õigesti; mis on meeskonnas eriti hästi paigas?
Praegu ma ei näe, et Tartus üldse midagi halvasti oleks. Mulle meeldib see, kuidas treener meid mängudeks ette valmistab igaks, ükskõik, kes vastane on – teame kõiki nende süsteeme, kuidas nad mängivad, vaatame palju videot. Ja nii olenemata sellest, kas vastane on tugevam või nõrgem, asja võetakse alati tõsiselt. Mulle meeldib, et kõigil mängijatel meeskonnas on võitja mentaliteet, keegi ei lähe platsile poolikut tööd tegema.

Mida sa Tartus mängimisest sel hooajal enda jaoks ootad?
Ma arvan, et meil on sel aastal väga hea võimalus Eesti liiga ära võita. Mina tahan seda, kogu tiim tahab seda.

Mis siin mängimise juures suurim väljakutse on?
Ma arvan, et juba see kolimine on igaühe jaoks päris korralik väljakutse. Hooaja lõpus koduriigist välja kolimine on ikka natuke raske, aga üha paremaks läheb. Algus on alati kõige keerulisem, kui tuled meeskonda, kõik teised teavad üksteist, sina oled see uus tüüp, aga siin on isegi lihtsam, kõik on väga abivalmid.

Mis on sinu jaoks põhiline eesmärk su karjääris korvpallurina?
Minu suurim unistus on Euroliigas mängida. Võib-olla ühel päeval, kui kõvasti tööd teen, siis saab see ka teoks. Selle nimel olen valmis kõik tegema.

Mõned natuke lõbusamad küsimused ka. Alustame väga polariseerivaga – kas sa oled kassiinimene või koerainimene?
Mulle meeldivad koerad, kindlasti. Nad on ju palju targemad – kassid ainult söövad ja magavad! Koertega saab palju rohkem koos toimetada. Mul on endal ka kodus Ukrainas koer.

Nagu ütlesid, meeskonnas on kõik hästi sõbralikud. Kuidas nende tundma õppimine läinud on?
Ma arvan, et saan kõigiga hästi läbi. Kõik meeldivad mulle – nii eestlased kui ka välismaalased. Dorbekuga oleme rääkinud, kuidas ta 10 aastat tagasi Ukrainas Zaporižijas mängis, kus minagi kunagi olin, saime mõnede sealsete asjade üle naerda. Väga tore on. Teised välismaalased, Milka, Venky, Mandell – ka kõik väga toredad tüübid.

Ütle mulle iga inimese kohta esimene sõna või mõte, mis nendega seostub:
Peatreener Gert Kullamäe: „Mängi kaitses!“
Abitreener Toomas Kandimaa: Nagu hea välimusega näitleja heas action-filmis
Füüsilise treener Peep Päll: Fitness! (Peep on üsna vaikne mees)
Füsio Martin Vahimets: Igavesti õnnelik
Füsio Liis Toomsalu: Teeb head massaaži

Ütle meile üks asi, mida keegi sinu kohta ei ei teaks, kui sa meile ei ütleks.
Hmm, see vajab mõtlemist. Võib-olla ongi siis parem mitte teada? (naerab) Ma ei teagi. Ma oskan väga hästi süüa teha, kas see sobib? Tõesti päris hästi. Kuna ma läksin kodust ära, kui olin 15, siis midagi pidi ju sööma! Aastatega olen päris osavaks saanud.

Ja lõpetuseks – mis sa Tartu fännidest arvad?
Oo, see mulle Tartus väga meeldib. Igal mängul, isegi kui kuskil väljas mängime, on nad alati kaasas, elavad mängul kaasa ja pärast ootavad bussi juures, räägivad meiega. Kodumängudel on ka alati väga oluline abi sellest, kui saal on rahvast täis. Kui teinekord väljakul hakkab hoog maha minema, siis olgu me võitmas või kaotamas, nad on ikka meiega. See on väga oluline ja mulle väga meeldib.

***

Millega Maks kodusaalis publikut järgmiseks üllatab, paistab juba homme, 20. aprillil, kell 19.00, kui loodame kindlasti veerandfinaalseeriale TLÜ/Kaleviga punkti panna. Ikka kulla poole, nagu Maks ütles!