Saame tuttavaks: Janar Soo

Janar Soo tulekuga saime Tartus kokku kõigi Eesti meistriliigas mängivate Janarite komplekti. 25-aastane Soo on meistriliigas pallinud küll juba pea kümme aastat, kuid Tartu Ülikooli korvpallimeeskonna ridades alles päris uus nägu. Milline mees Hr. Raudpõlv on, seda teada saada ja edasi anda püüamegi!

Sa oled päris väiksest peale korvpalli mänginud, nagu enamik profikorvpallureid. Mis hetkel sa said aru, et korvpall ongi see, mida sa teha tahad, et just see on sinu jaoks?
See konkreetne otsus tuli siis, kui ma läksin Raplasse keskkooli. Ma olen ise tegelikult Kohilast, aga korvpalli pärast kolisin põhimõtteliselt elama ka sinna, kus mu meeskond oli. Siis olingi juba plaanides kindel. Mõtted selle poole hakkasid liikuma Indrek Ruudu tulekuga Raplasse – enne ma ei osanud mõelda selle peale. Umbes siis 14-aastaselt käis see esimene mõttevälgatus ja 16-aastaselt tegin esimese konkreetse sammu selle suunas.

Enne mängisid teadupärast Tallinnas, Kalev/Cramos. Jutud käivad, et tulid üsna sihikindlalt Tartusse?
Jah, ma helistasin tõesti ise peatreenerile ja küsisin, kas mind oleks siia vaja. Tartu on ju Eestis ikkagi tugev meeskond ja oli selgelt mu esimene valik. Kui siit oli huvi, siis minul oli ka kindlasti huvi tulla ja asjad läksid üsna libedalt ning kiiresti. Gerdilt sain kohe positiivse vastukaja, rääkida tuli muidugi ka teiste meestega, kes klubi poolel, aga üsna kiiresti toimus.

Ja kuidas sulle nüüd Tartus meeldib? Kuidas Tartu linnas ja kuidas Tartu klubis?
Tartu linn on mu lemmiklinn Eestis. Ma olen siinsega tegelikult rohkemgi seotud, kui lihtsalt nüüd mängides – mu isapoolne pere on siit, päris mitmed sugulased elavad praegugi Tartus. Mu tulevane abikaasa oli siin viis aastat ülikoolis ja sel ajal sattusin tihti käima. Mulle meeldib see rahulik õhkkond, mis siin on. Kõige rohkem meeldib see, et mul ei ole Tartus autot vaja – ma elan üsna spordihoone lähedal ka, niiet saali on 10 minutit tulla, kesklinna on 10 minutit, Aurasse ka täitsa mõistlik kõndimisvahemaa ja ega mul rohkem ei olegi tegelikult vaja kuskile minna. Aga ei, mõnus on. Mitte liiga palju liiklust, mitte liiga palju lärmi… Ühtegi probleemi ei ole olnud. Oma loomult olen tegelikult üldse selline väikse küla poiss, muidugi.
Tartu klubis meeldib ka väga – hästi võeti vastu, kõik on olnud sõbralikud, töö on professionaalne. Selles mõttes ei ole minu jaoks seni klubide seisukohast väga vahet olnud, et Rapla oli väga professionaalne, Cramo muidugi ka ja Tartu samamoodi. Mingeid etteheiteid mul küll ei ole. Kõik, mis vaja, saab kiiresti tehtud, mängijate eest hoolitsetakse ilusti. Mul on tunne, et mind on siia oodatud; et mind on siia mingis mõttes vaja. Sellepärast ma tegelikult ka tulin, ma tahtsin tunda, et ma olen vajalik lüli mingis masinavärgis. Tallinnas kippus see tunne aeg-ajalt kaduma ja koos sellega ka see rõõm, mida korvpallist tundsin, nii on ikka väga keeruline. Tippsport ei ole tingimata lõbus, et seda tuimalt raiuda, Eestis ka mitte selleks piisavalt tasuv, ja pole ka nii lihtne. Minu jaoks oli oluline tunda rõõmu sellest, mida ma teen. Tahtsin oluline olla.

Ja nüüd hakkab tasapisi see rõõm ja tunne tagasi tulema?
Jaa. Ma ei olnud Gerdiga enne väga palju kokku puutunud, aga vähemalt seni on küll hea klapp olnud, mul on tunne, et ta usaldab mind. Eks mu oskustel on ikkagi päris kõva rooste hetkel peal, aga kohe esimesest trennist pani ta mind viskava tagamängija positsioonile, mida ma mängisin ka enne oma vigastusi ja mis on see, mida ise tunnen, et võiksingi teha. Kui Kalevisse võeti mind ikkagi ilma pallita mängijaks, siis ma ise tundsin, et ma võiksin olla kõvasti efektiivsem palliga, luua olukordi. See nõuab peatreenerilt minu vastu kõvasti usaldust, aga siin ma saan seda teha. Hetkel veel kõige paremini välja ei tule, aga ma tunnen ise, et kehas hakkavad mingid instinktid tagasi tulema. Enesekindlust on muidugi veel palju vaja, ehkki ma ei ole kunagi loomu poolest muidu selline põdeja vend olnud. Paari viimase aastaga on kahtlused pähe tekkinud ja nendest ei ole lihtne üle saada. Aga jah, tunnen ise, et need asjad hakkavad tagasi tulema.

Veidi ka haakuv küsimus – kuidas sa ise näed oma rolli Tartus ja mille poolest see erineb sellest, mida oled varasemalt mänginud?
Ma saaks võrdluseks võtta ühe hooajal, oli vist 2011/2012, sest pärast seda jäi üks hooaeg päris vahele, siis oli üks 10-mänguline ja siis jäi taas üks vahele. Tollel hooajal aga käis Raplas mäng väga palju läbi minu, mina olingi see ründav tagamängija, mängisin kate-kattest, sain korvi rünnata ja omadele olukordi luua. Ma ise tahtsin nüüd asuda samasse rolli tagasi ja mulle tundub ka, et Gert tahab mind siia selleks, niiet üritan selle poole tagasi töötada. Minu roll tundub mulle vähemalt hetkel olevat täpselt selline, mida lootsin.

Klubikorvpallis oled Eestis natuke ikka ringi liikunud – Pärnus, Raplas, Cramos ja nüüd Tartus. Mis on igast klubist see üks asi, mis sulle kõige enam on meelde jäänud?
Pärnu oli mu esimene klubi, olin seal mängides 16 või 17, tol ajal oli Indrek Ruut sealne treener. Meelde jäi võib-olla see, et ta andis mulle mängu mõttes tohutult krediiti – minu pealt ikka natuke kärises, aga sain alati mängida, võib-olla isegi põhjendamatult palju. Trenni tegin ikka alati suure himuga ja öeldakse küll, et trennis teenid ka mänguaega, aga võib-olla oleks seal pingil olnud tol hetkel ka paremaid mehi võtta. Ruut aga ikkagi usaldas mind. Pikad autosõidud marsruudil Rapla-Pärnu ja Pärnu-Kohila jäid ka kindlasti meelde, mida temaga kahekesi tegime. Väga hästi on üks mäng ka meeles – minu teine meistriliigas üldse. Mängisime Cramo vastu, hooaeg 2007/2008, ja mul tuli too mäng nii hästi välja, et kui kolmas veerand lõppes, siis tuli Howard Frier minu juurde ja ütles, et „Stop playing like this, you’re going to get me in trouble.“
Rapla… No ma põhimõtteliselt olen Rapla poiss, niiet sealt on ikka väga palju mälestusi. Klubist mulle jäi meelde tohutult trennitegemist. Ma elasin Kaldrega tol ajal samas korteris ja oli päevi, kus ärkasime kell 6, läksime saali Annukiga trenni tegema, põrgastasime seal tund-pooltest tennisepallidega ja muud sellist, mis mind toona närvi ajas. Siis läksime koju, sõime kõhud täis ja 10.30 läksime uuesti trenni, kõigepealt jõusaali ja siis veelkord saali. 13 ajal koju magama ja õhtul uuesti trenni. Rapla aega jääb ka kogu see jant mu põlvega, see ka kindlasti ei lähe meelest. Elu parim hooaeg ja väga head mängud jäävad ka meelde.
Cramos jäi meelde… No meistritiitli võit kindlasti, väga tüütud Venemaa reisid… Ja sõbrad muidugi. Lokomotiv Kubani vastu tehtud hea mäng jääb ka kindlasti, mängimine väga kuulsate meeste, „suurte“ mängijate vastu. Peale viimast vigastust ma olin enda jaoks tegelikult korvpallist juba loobunud – mina enam ei jõua, läheb juba liiale. Kui keegi oleks tol hetkel öelnud, et oota-oota, kahe aasta pärast sa saad mängida Aleksei Švedi vastu, siis see oleks väga uskumatu tundunud. Et ma ikkagi jõudsin jälle kuhugi, see jääb.
Tartu kohta ma ei oska veel mingeid põhjapanevaid järeldusi teha, siin läheb veel natuke aega.

Selline võib-olla natuke filosoofilisem küsimus – kellelt oled oma elus kõige rohkem õppinud? Seda nii korvpalli mõttes kui üleüldiselt.
Korvpalli mõttes kindlasti Indrek Ruudult. Ma pean ütlema, et tal oli suur roll ka minu inimesekskujunemise juures-. Ma tulin üsna noorelt kodust ära Raplasse ja temast sai mingis mõttes isafiguur, sest me veetsime ikkagi väga suured osad oma päevadest koos. Muidugi vanemad on väga olulised. Viimase viie aasta jooksul on mind, ma ise tunnen, paremaks inimeseks muutnud mu kihlatu – maailma teistmoodi nägema pannud ja täiskasvanumaks muutnud. See, et mis on elus tähtis ja mis, vastupidi, ka ei ole.

Selle täiskasvanuks saamisega võib vist, jah, ametikaaslastel vahel natuke probleeme olla?
Absoluutselt. Korvpall on ju ikkagi mäng ja mänge mängivad tegelikult lapsed. Ma ei ütle ka üldse, et ma nüüd olengi täiskasvanu valmis. Üks mu parimaid sõpru näiteks on elektroenergeetika magister – kui ma vaatan, mida tema teeb, kuulan tema juttu, siis tekib küll see tunne, et no pagan küll, ma peaks ka võib-olla midagi sellist tegema.
Kindlasti hästi palju on mõjutanud ka mu vigastused, need on mind kõvasti muutnud. Enne ma mõtlesin päriselt, et korvpall ongi elu – elasin omadega kuskil kauges tulevikus, kus ma teenin ulmesummasid ja olen kuskil kõva vend, aga elu ei läinud nii ja ma ei kahetse seda tegelikult. Olen leppinud olukorraga, kus ma olen, ja see on ka põhjus, miks ma nüüd saan öelda, et terve olen. Tegelikult ju läks kahjustus iga korraga aina hullemaks, aga ma muutsin oma mõtlemist selle osas: ma ei olnud enam enda põlve peale vihane, et miks, nii ei saa, ma ju pean kuhugi jõudma. Ma olen siin, kus ma olen – muidugi üritan alati paremaks saada, aga ma ei mõtle, et järgmine hooaeg peaksin olema Euroliigas. Ja kui juhtubki nii, et ma ei saa homme enam korvpalli mängida, siis mu elu ei jää sellest seisma. Ma olen avastanud ja avastan siiamaani ka muid asju ning tuleb välja, et elus on palju muudki huvipakkuvat kui korvpall. See on lihtsalt mäng.

Mõni natuke lõbusam küsimus ka: sa pead homme minema 3×3 võistlusele, põhimõtteliselt elu või surma peale. Kelle oma praegustest või endistest tiimikaaslastest kaasa võtaksid?
Teen siis ühe meeskonna praegustest ja ühe endistest. Ma arvan, et ma võtaks Milka, sest ta on selline tänavakossu kuju – tugev, suhteliselt hea keskpositsiooni viskega, mees kes ei saa haiget. Siis ma võtaks Gert Dorbeku, tema peale ei hakka miski. Ta on ka selline tugev tükk, viskab hästi, kaitses tubli. Kolmas peaks olema ka mingi tagaliini vend ehk, aga Tanel Sokk ei tuleks päris kindlasti… Tegelikult ei, ma võtaks Venky hoopis, ta on ka selline, et jookseks või läbi seina. See oleks kusjuures päris hea tiim tegelikult! Kaugelt küll väga viskeid ei tuleks, aga see oleks päris hea tänavakossutiim.
Endistest võtaks Heigo Ermi, sest ta ongi üks Eesti tipptänavakorvpallureid. Võtaks mingi hea pika, näiteks Shawn Kingi eelmisest aastast, ta saab lauda ja kõike võtta ka jalad maas. Rait-Riivo Laane võtaks ka, sest mulle meeldib tema mängustiil. Ta on küll tänavakossu jaoks tiba lühike, aga Shawn korvab selle.

Ja kui need meeskonnad üksteise vastu mängiks, mis sa arvad, kumb võidaks?
Ma arvan, et Tartu võidaks, pikkusega just.

Loen sulle ette viimase mängu algviisiku, ütle nende kohta mingi mõte või märksõna.
Tanel Sokk: Selline… hakuna matata.
Gert Dorbek: See on keeruline. Ta on nii universaalne. Vot seda ütlengi – universaalne.
Janar Talts: Kuri. Ei, okei, ma ei ütleks kuri, aga valjuhäälne. Karm, aga õiglane.
Janari Jõesaar: Ebareaalsete jäsemetega. Silme ette tuleb selline ebaproportsionaalne keha, tal on nii pikad jäsemed, keha on vist ainult ühenduseks vahel.
Dominykas Milka: Härg.

Korraks jälle filosoofilistele radadele tagasi. Elu eesmärke on erinevaid ja sellist suurt ja lõplikku on praegu kindlasti raske paika panna, aga mis on täna sinu elu eesmärk?
Mu elu eesmärk on olla hea kodanik, normaalne inimene. Muidugi ma tahaks luua oma pere ja olla nendega õnnelik, abielluda oma naisega, soetada endale kodu, aga kui kõik esmatarbeks ja pere ülalpidamiseks vajalik on olemas, siis tahaks teisi aidata – kõiki, keda vaja. Nädalavahetusel näiteks olin Tallinnas ja nägin trepikoja peal kirja, et 38-aastane kodutu mees palub abi, talveriiete ja –saabaste näol. See läks kuidagi väga hinge, niiet kuna ma olin kõik enda asjad juba Tartusse ära kolinud, siis helistasin kohe kogu pere läbi. Sain sellele mehele talvejope, mütsi, saapad mul olid ikkagi talle endal anda… Lõpuks tuli välja, et tegu oli veel ratastoolis inimesega. Vot sellist tunnet tahaks inimestele rohkem pakkuda, kui see on mu võimuses. Ma tahan, et mu vanemad võiksid mu üle uhked olla, ükskõik, kas ma olen korvpallur või ehitan maju või olen poemüüja.
Kuna ma ise olin ka mõnda aega tagasi seisus, kus ma pidin oma deemonitega võitlema ja neist jagu saama, just läbi oma vigastuse, siis kindlasti ma tahaksin nõu ja jõuga aidata ka teisi noormängijaid, kes on samas seisus. Ma mäletan ise hästi, kui tähtis minu jaoks see oli. Kui ma esimest korda vigastada sain, siis ma olin alguses ikka täiesti šokis – mis nüüd saab. Mind toona aitas Andre Pärn, kes ei mänginud tol hetkel isegi Raplas, aga võttis minuga ühendust. Temal oli neid vigastusi olnud, ta ütles mulle, et kõik on okei, seletas lihtsalt lahti, kuidas nüüd tagasi tulla. See andis ikka kõva jõu tagasi ja midagi sellist sooviks teiselegi teha küll. Ma loodan, et olen kasvõi oma meeskonnakaaslastele sellega hea eeskuju – et ükskõik kui lootusetu olukord tundub, sellel on kindlasti mingi väljapääs. Naljakas on see, et kui ma saaksin kõik oma vigastused ka kustutada, siis esimese ma jätaks. See näitas mulle, mis on tähtis, kuidas tuleb trenni teha ja pingutada. Ma olen täiesti kindel, et ilma selle vigastuseta ma ei oleks teinud paljut, mida tegin ja praegu teen. Naljakas öelda, aga see vigastus muutis mu elu natuke lihtsamaks ja lisaks õpetas mind üksi treenima, ise ennast motiveerima. See on ka väga oluline oskus.

Viimaseid mõtteid meie fännidele?
Tulge ikka saali ja elage kaasa. Kui ka tundub, et see ei aita ja ei mõjuta midagi, siis tegelikult iga käteplaks aitab. Kui me Raplaga kodus mängisime ja mind paar minutit enne lõppu välja võeti, siis rahvas plaksutas mulle, kui ma pingile läksin. Ütlen ausalt, ma ei ole ammu ennast nii hästi tundnud, külmavärinad tulid. Rahvas tekitab ka selle tunde, et sa mängijana loed, sa teed midagi, mis kellelegi korda läheb. Suhelge meiega, küsige kui midagi teada tahate. Me oleme samamoodi inimesed, nagu teiegi.

***

Järgmine kord ootab meeskond tormilist aplausi juba sel nädalavahetusel, 17. ja 18. detsembril, kui Pärnu spordihoones mängitakse Olybet Karikavõistluste poolfinaalid ja kohamäng. Kes üksi nädalavahetuseks Pärnusse sõita ei tihka, saab veel kampa lüüa meie fännklubiga, kes läheb mõlemat kohtumist vaatama fännibussiga. Järgmine kodumäng on meid ees ootamas alles uuel aastal, kuid seni saab korvpallinälga kustutada ka 26. detsembril toimuval Legendide Lahingul.

Saalis näeme!