Rocking China – 15. päev

Fugus peeti ameeriklastega maha mäng, millega võrreldes nädalatagune treeningkohtumine Jiangsu Lionsitega Xuzhou ülikooli võimlas tundub täiesti mõistlik ettevõtmine.

15. päev – Fugu

Hommikul trenni minnes olime valmis minema välitingimustes mängima, aga pigem oli mõttes, et tegemist on mingi korralike tribüünidega välisväljakuga, kus enamvähem normaalne põrand maas ja korvid normikohased. Kui bussist välja tulime, siis oli selge, et olukord on sellisest soovist väga kaugel.

Maha pandi meid mingi kooli staadionil, kus jooksuraja kõrval oli neli korvpalliväljakut. Trenni juhatati äärmisele väljakule, mille ümber oli koolilastest kena publik kogunenud. Silmanurgast võis näha, et ülejärgmist väljakut valmistatakse ette õhtuseks mänguks. Lõunane trenn sai läbi hästi kiirest – kümmekond minutit tehti palliplatsil kreeklast ehk ilma põrgatuseta mängu ja siis mindi muru peale jõuharjutusi tegema. Paarkümmen minutit hiljem võis bussi tagasi minna, sest sellistes oludes ja lõõskava päikese all ei ole asjalikust trennist mõtet rääkidagi.

Juba päeval võis näha, et liiklus on siin linnas eriti aeglane. Isegi tartlaste jaoks. Harva kui bussijuht oma masinast üle 30 km/h kätte sai või tahtis saada. Sedasi venides läksime ka õhtusele mängule. Lisatakistuseks veel koolistaadioni juurde mängu vaatama kogunenud rahvast tekkinud liiklusummik.

Nagu selgus, siis väikest vaeva selle väljakuga oli nähtud, aga tõesti väikest. Platsi ümber oli seatud viis-kuus rida nummerdatud plastiktoole ja väljaku ümber pandud reklaamid. Kohti oli kokku vast tuhatkond. Kohal oli ka LED ekraan, mis skoori näitas. Unustatud oli aga väljaku ümbert pisut koristada (prahihunnikud olid neli-viis meetrit väljakust) ja korvid õigeks seada – mõlemad rõngad olid täitsa lääpas ja viskamisel tuli paras korrektuur sisse viia. See aga omakorda tõi kaasa selle, et lendurid nagu Reinar ja Marek said ka mängus pealtpanekukunsti näidata :). Rääkimata Timost, Kurbasest, Kaidost ja pooltest ameeriklastest.

Gerdi sõnum enne mängu oli meestele lihtne – mängu tulemusel pole absoluutselt mitte mingit tähtsust ja kõige olulisem on see, et kõik mehed pärast mängu omal jalal bussi tagasi saaksid. Silver jättis valutava hüpeka tõttu nagunii selle ürituse vahele ja rohkem vigaseid pole kindlasti vaja.

Nii kujuneski mängust showüritus, kus kaitsemängu polnud ja eestlased võtsid asja väga rahulikult. Meeldejäävamaiks hetkeks on vast Reinari pall-jalge-vahele-ja-söödupete, mis vastaste tsentri täitsa ümber enda keerlema pani. Neljanda omavahelise kohtumise võitsid lõpuks ameeriklased 124:104, aga olgu veelkord mainitud, et selles mängus ei olnud meie jaoks oluline punktid ega skoor, vaid tervetena mängu lõpetamine.

Kui luureinfo õigeks osutub, siis väidetavalt maksid kohalikud selle naljategemise pileti eest 500-2000 jüääni ehk vahemikus 60-200 eurot. Kõlab täiesti absurdsena, aga Hiina on piisavalt absurdne maa, et see võib isegi tõsi olla. Kõik istekohad täis ei olnud ja pigem vaatas suur osa publikut seda mängu naabermajade katustelt, rõdudelt või akendest.

Igatahes oli kokkuvõttes see tänane ettevõtmione piisavalt jabur, et loodetavasti jääb see reisi kõrghetkeks ja järgmiste mängude korraldus on pisutki professionaalsem. Ees on meid ootamas veel kolm või neli mängu ja kuni nädala lõpuni peaks seiklusi veel jaguma küllaga. Homme tuleb taas täielik reisipäev ja õhtul oleme juba uues imekohas :).

%%wppa%%
%%album=29%%

0 kommentaari

Kommenteerimine ei ole lubatud