Rocking China – 13. päev

Kolmeteistkümnendal päeval jätkati võitudeseeriat ning juba kolmandat korda tehti tuul alla ameeriklastele. Sedakorda numbritega 96:84.

13. päev – Tong Wei

Pühapäeva hommik tervitas meid päikesepaistega. See tähendas kahte asja – esiteks olid ümbruse mäed ja nendel asuvad põllud palju paremini näha. Ja teiseks saime hommikuses trenni tehtud ilma juba ka Delfis kuulsaks saanud põrandaloiguta.

Hommikune trenn möödus probleemideta kui välja arvata see, et saali põrandat ei olnud nad vahepeal suutnud puhtaks ikkagi teha. Sai välja käidud ka ultimaatum, et kui õhtuks asjad paremaks ei lähe, siis me ei mängi. Lõuna ajal jõudsid kohale ka ameeriklased, kes hommikul varakult olid asunud Pekingist teele.

Õhtune mäng aga oli paras seiklus. Juba hotellis bussi oodates tungisid mingid agarad fännid fuajeesse ja tahtsid pilte teha ja autogramme oma särkidele saada. Saali juurde jõudes nägime korralikku ummikut ja meie bussile tehti teed politseiautoga. Kui päeval tekkis mõte, et huvitav, kuidas nad mängule rahvast saavad, siis õhtul selgus, et see pole mingi probleem – inimesi jagus nagu popstaari kontserdile.

Saalipõrandat oli pisut küll pestud, aga endiselt oli see küllaltki tolmune ja libe. Valmis oli pandud kauss lapiga ja kingakarp mingi heleda pulbriga, mis ketside tallad pisutki pidavamaks tegi. Sellegipoolest hoidsid mõlema meeskonna mängijad jalad võimalikult maas, et mingit rumalat vigastust ei saaks. Saali hinnanguliselt 4500 kohta olid kõik välja müüdud ja veelgi imekspandavam on see, et kui ma küsisin meie grupijuhilt (kelleks sai vahepeal härra Lee eksole), et kui palju mängu pilet maksab, siis võttis ta ühel pealtvaatajal nööbist kinni ja selgus, et tema pilet läks maksma 200 jüääni ehk ligikaudu 25 eurot… Aga üldiselt saab kogu mängu korralduse võtta kokku Gerdi sõnadega, et kui päeval vaatasid kohalikud meid suurte silmadega, siis õhtul käime meie suu ammuli saalis ringi, et kuidas niimoodi on võimalik ühte korvpallimängu korraldada. Lonkas kõik alates mustast põrandast ja saali ventilatsioonist lõpetades lauakohtunike ajamõõtmisega. Pärast mängu duši alla minekust ei olnud tavapäraselt mõtet rääkidagi, sest duširuum oli kaunis kesises seisus. Hiina on ikka imedemaa.

Mängu võitsime lõpuks 96:84 ja vahepeal juhtisime juba ka üle 20 punktiga. Nagu ikka saime kõvasti abi tabavatest kaugvisetest ja söötudega leiti üksteist kenasti üles. Adekvaatset punktiviskajate nimekirja kahjuks anda ei ole, sest sellisest protokollist on raske midagi tõepärast välja lugeda. Heas hoos olid Tanel Sokk (nr 5), Reinar (nr 20), Timo (nr 19) ja Kaido (nr 12).

Homme hommikul ootab meid ees kella seitsmene buss ja tagasitee Lanzhousse tuleb ilmselt läbida koos ameeriklastega ühes bussis. Ehket 200 kilomeetrit kitsastes oludes sõitmist. Lennuk peaks edasi lendama Xi’Ani, aga enne kui me kohal oleme, ei julge selle kohalt mürki võtta.

%%wppa%%
%%album=28%%

0 kommentaari

Kommenteerimine ei ole lubatud